Meie argihommikud undava kubu all

Vaatan vahel oma tubli ja kauni sõbranna Instagrami, kus ta naudib imelisi hommikusööke. Pildil on täpselt 7 minutit keedetud või pošeeritud munad, granaatõunaseemned, perfektse küpsusastmega avokaado, värske soolalõhe…no teate küll. Kõik see on kaunilt sätitud imeilusale taldrikule, kõrval veel hommikune leht ja värsked tulbid. Lisaks on ilmselt pildil veel südamekujulise vahuga cappuccino ning värsket pressitud apelsini-greibimahl.

Olen tema või mõne teise ägeda inimese hommikuid Instast märganud ajal, mil ka ise olen hommikusööki nautimas. See on mind paaril korral siiralt naerma ajanud, sest see, mismoodi mina mõnikord hommikust söön, jääb teinekord sellest maailmast päris kaugele.

Hommikud ja hommikusöögid on endiselt minu lemmikud. Kusjuures see esimene lõik võiks osaliselt kirjeldada ka minu kunagisi hommikuid. Mulle meeldis ka küpsetada kookosejahust pannkooke, spinatimuffineid või üle öö kookospiimas leotatud kinoahelbeid jne. Vaadata hommikusöögi ajal Terevisiooni jne.

Aga millised siis meie argihommikud välja näevad? Let me tell you.

Minu kell heliseb ca 7 ajal. Üks variant on, et ma kompan pimedas korteris (et keegi mu toimetamise peale üles ei ärkaks), panen trenniriided selga ja lähen otse trenni. Enne õue astumist hammustan maailma kõige vaiksemalt pool näkileiba, et trenni lõpuni vastu peaks.

Teine ja levinum variant on, et hiilin alla korrusele ja panen köögikubu tööle. Sellel mürinaga oleme juba peaaegu 1,5 aastat elanud ja oleme sellega juba harjunud. Miks kubu? Vanasti toimis see rahustava white noise’na, kui Ruubin tahtis ärgata ajal, mil meile tundus, et pole üldse sobilik. Nüüd kasutame seda selleks, et me saaks tema öö/hommikuse une ajal oma toimetusi teha ja teda mitte segada, sest meil on avatud planeeringuga kodu.

Niisiis, kubu käib ja mina käin pesus. Seejärel hakkan ühe tagasihoidliku lambikese valguses (rohkem ei julge panna, sest äkki hr Ruubin ärkab) omale kohvi tegema. Tegelikult see kubu ongi suures osas selleks, sest kogu see kohvi tegemise protsess on päris lärmakas. Nii. Kohv on püha ja ma tõesti isegi vahustan omale piima. Südamekujulist cappuccinot küll ei tule, aga üsna ligilähedane.

Siis hiilin tagasi vannituppa, et teha kõik vajalikud protseduurid (juuste kuivatamine, kreemitamine, puuderdamine…). See on see koht, kus ma igatsen Terevisiooni, aga selle panemine ei ole mõistlik, sest esiteks varjutaks kubu kogu telekast tuleva heli ja teiseks mõjub suur telekas hiiglasliku lambina, mis valgustaks kogu ülemist korrust.

Üha enam hakkan mõtlema, et toon oma läpaka hommikul vannituppa, et siis vaikselt Terevisiooni jälgida. Brilliant! Võtan uuest nädalast kasutusse! Mu hommikud saavad just sellise upgrade’i!

Nii. Olen endaga valmis saanud, vaatan kella ja arutlen. Kell on 7:40. Kas ja mida ma jõuan süüa enne, kui Ruubin ärkab? Ruubin ei tohi mitte mingil juhul näha, et ma söön, sest sellest võib käivituda ebavajalik sündmusteahel (Ruubin muutub näljaseks, talle tuleb ka süüa anda, ta tahab 100% veel, siis tuleb ruttu juurde midagi leiutada, seejärel tuleb kindlasti ta duši alla panna, kust ta ei taha 100% välja tulla. Selleks ajaks oleme me ammu juba lastehoidu hiljaks jäänud ja ilmselt mina ka tööle juba hiljaks jäämas. Kui meil õnnestuks ta duši alt välja meelitada, tuleks ta võib-olla häiritud tujus, et tema pesu nii lühikeseks jäi, riidesse saada, mis võib osutuda suureks väljakutseks. Ruubini riietamine omakorda võib eeldada, et mina või Rauno peame samuti uuesti riietuma (sest oleme juba üleni higised) või siis tarkade lapsevanematena riietume ise alles kõige lõpuks, kui higi on ära kuivatatud. Lõpuks jõuab ta lastehoidu, kus neile on ette nähtud hommikusöök, mis ilmselt on juba selleks ajaks läbi saamas ja ma ei tea, mis sündmused sealt edasi areneks…).

IMG_20190204_075132_Bokeh.jpg
Fotol toimuv on lavastatud.

Seega, lihtsam on, et Ruubin kodus ei söö, kuna ta ärkab nii viimasel hetkel, et ta lähebki otse lastehoidu hommikusööki sööma. Aga kunagi ei tea, kas Ruubin ärkab 7:45, 7:55 või hoopis 8:10. Seetõttu on natuke liiga riskantne võtta ette puder või omlett. Seega lähen nendel hommikutel praemuna teed – muna pannile, ruttu leivale, peale mõni salatileht, juust ja tomat.

Niiii. Toit valmis ja tundub, et Ruubin veel magab. Aga kunagi ei tea, mistõttu tuleb see võileib nüüd hästi ruttu pimedas köögis undava kubu all ruttu sisse vohmida. Vahel ma siiski istun köögilaua taha, rüüpan imehead hommikukohvi, haukan poolsüüdlasliku tundega oma võileiba ning scrollin Instagrami. Ja naeran.

Ja juba ärkavadki Ruubin ja Rauno, kes nunnude sompsu nägudega alla tulevad. Minu nägu läheb naerule, neelan kiiresti viimase ampsu ja lähen neid kallistama. Ruubin näitab kahtlustavalt söögilaual lebavale tühjale taldrikule, aga üritan ruttu ta tähelepanu hajutada. Teeme pesud, paneme riidesse ja off we go. Kõik õnnelikud! 😉

…tegelikult on meil neid Instagrami hommikuid ka. Nendel päevadel, kus Ruubin on kodune, käib meil Terevisioon, Rauno valmistab imelist munaputru või omletti, mina rüüpan kohvi, sätin ennast töö jaoks valmis ning Ruubin tatsab niisama õnnelikuna ringi.

…või nädalavahetused, kus me kõik oleme veel mitu head tundi terve perega pidžaamas. Ja isegi lilled on laua peal 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: